Navirec

Header

Originaalartikkel on avaldatud Autolehes 25.03.2020 (Artikli autor: Kristjan Ojang)

Autodele paigaldatavad GPS-jälgimisseadmed võimaldavad tänapäeval tohutult rohkem kui lihtsalt sõidujoone kaardile kuvamine. Millised on viimase aja trendid?

Praegu on meie klientide hulgas juba rohkem tehnikuid ja hooldeautosid kui pikamaaveokeid, võtab viimaste aastate GPS-jälgimise suunad kokku Navireci müügijuht Jürgen Levandi. „Viimaste aastate põhiline tegevus on igasugused  erilahendused, sest head ja universaalset lahendust, mis igale poole sobib, pole olemas,“ lisab Metroteci tegevjuht Aare Mukk. Sõidukite GPS-jälgimise turul on konkurents mõistagi tihe, kuid nii Navirec kui ka Metrotec kuuluvad selles vallas siinsete liidrite sekka, kes saavad praegustest tehnilistest lahendustest anda adekvaatse pildi.

Selge see, et veokitele mõeldud lahendused pole kuhugi kadunud. Selles valdkonnas on põhilisteks vajadusteks veoki asukoha jälgimine ning sõidumeerikute andmete edastamine kontrolliva isiku arvutisse. Samuti saab anda kliendile operatiivselt infot saabumisaja kohta ning kontrollida veokijuhtide töö- ja puhkeaja seaduse järgimist. Kui aga tuua veokite maailma kõrvale näiteks postiteenus, politsei- ja päästeamet, samamoodi ehitus ja põllundussektor, siis saab aimu, kuivõrd
mitmetahuline võib GPS-lahenduste kasutamine tänapäeval olla.

 

Kuidas asi töötab?

GPS-seadmes on GSM-kaart, GSM-võrgu kaudu tuleb andmestik seadmelt serverisse ning serverist jõuab see interneti vahendusel kliendini. Selline süsteem on olnud kasutusel aastaid ning see võimaldab kasutada nii navigaatoreid kui ka anda tööandjale infot masina liikumise kohta: kaardile kuvatakse liikumise teekond, kiirus ja aeg. Kõik on väga lihtne.

Viimaste aastate suurim edasiminek on Mukki ja Levandi sõnul GPS-seadmete ühendamine autode juhtplokiga (CAN bus’i info kasutamine), tänu millele saadakse infot auto läbisõidu, mootorivedelike temperatuuride, kütusenäidu, reaalse kütusekulu ja mitme muu näitaja kohta.

„Näiteks saame auto sissepritse pealt info selle kohta, kui palju mootor reaalselt kütust läbi põletas, ja seda arvesse võttes saame koostada raporti reaalse kütusekulu kohta,“ selgitab Levandi, kelle sõnul kasutab näiteks politsei vastavaid andmeid ka selleks, et saada teada, millal nende suures autopargis peaks mõni sõiduk siirduma hooldusesse.

Samuti saab kaugjälgimise seadet ühendada anduritega, et sel moel teha kindlaks sõiduki reaalne tööaeg ning -koormus. Näiteks kas sahk on maas või üleval, kas liivapuistur töötab või mitte, kas autol mingid pumbad töötavad või mitte. Saadud andmetest koostatakse taas raport, kus on näha, mis kellaajal ja kus tööd tehti.

„Saan tuua näite ühe prügifirma tööst,” sõnab Mukk: „Prügiveoettevõttel oli palju tüli tõestamaks, kas kusagil jäi mõni konteiner tühjendamata või ei jäänud.

Seega sai seadme sisendisse ühendatud prügiauto tõstemehhanismi ja prügikammi või vintsi töö, misjärel oli selgelt näha, kas tõstemehhanism ja prügikamm mingis kindlas kohas ja mingil kindlal ajal aktiveerusid või mitte. Nii oli ka kaardi peal võimalik näha, kus ja mis ajal tõstemehhanismid rakendusid.“

 

Levandi lisab näite põllumajandusest, kus GPS-seadme abil saab kindlaks teha, kas traktorist on põllu korralikult ära kündnud või ei ole: „Kliendid on olnud hädas, et põld on väga suur ja keskelt jäetakse kündmata. Keegi ei lähe ka autoga põllu peale kontrollima, kas töö on tehtud või mitte.

Aga kaardi peal saab GPS-jälgimisega varustatud traktori töö maha mängida ja siis on selgelt näha, kas ja kuidas on traktor põllu peal liikunud.“ Samuti jäävad põllumassiivi kaardile andmed sellest, mis ajal traktor põllule tuli ja põllult lahkus ehk kui kaua ta seal tegelikult tööd tegi.

 

Tööaeg ja kaugjuhtimine

Reaalse tööaja arvutamiseks annavad seadmed geoalarme. Teisisõnu joonistatakse elektroonilisele kaardile tööala ning masina piirkonda sisenemiste ja sealt väljumiste järgi tekivad reaalsed töötunnid. Kui asja veel peenemaks ajada, siis tegelikult saab andmed kätte ka selle kohta, kas masin objektil viibides töötas või n-ö tiksus niisama tühikäigul.

 

„CAN bus’i ehk mootori juhtajusse ühendamise kaudu saab kindlaks määrata näiteks mootori tühikäigu vahemiku ning selle järgi tekib raport, kus ja millal masin töötas tühikäigul ning kus ja millal kõrgematel mootoripööretel ehk millal tegi tööd ja millal ei teinud.“

Veondus-, ehitus- ja põllumajandussektoris on sageli olnud probleemiks ka kütuse varastamine. Kaasaegsed seadmed võivad mõõta kütusekogust ka sõiduki seisu ajal. Kui mittetöötava masina kütusepaagis kütusetase langeb, saab tööandja kohe sellekohase teate.

Kaugjuhtimise vallas on võimalik distantsilt lukustada ja avada autode uksi ning katkestada süüteahel. „Näiteks Bolt rendib autosid ning kui rendiauto juht on jätnud arve maksmata, siis tema kasutuses olev auto enam tööle ei lähe, sest me saame distantsilt auto süüteahela katkestada. Kui autojuht tasub arve ära, saame me auto jälle tööle panna,“ toob Levandi ühe näite viimase aja süsteemidest.

Süüteahela distantsilt katkestamine võiks ju olla abiks ka neile, kes hoiavad oma autosid või muud tehnikat mõnes kodust kaugemas garaažis, seda enam, et süüte katkestuse saab tööle panna ka vanematele sõidukitele.

 

Jälgimine distsiplineerib

„Kui oma ettevõtte tehnikute autodele seadmed peale panime, siis muutis see esimese asjana kohe töökultuuri,“ räägib Mukk. „Kui sul on olemas võimalus, et sind kontrollitakse, siis see paratamatult distsiplineerib. Kadusid ära telefonikõned, mille sisu oli „Kus sa oled, mis sa teed, millal jõuad?“ ning kokkuvõttes tekkis olukord, kus enam ei jäädud 5 minutit hiljaks.“

Lahtiseletatult võimaldab GPS-jälgimine teha peale ettevõtte sõiduki positsioneerimise kindlaks ka selle, kuidas sõidukit kasutatakse. Kõige lihtsam funktsioon on kiiruse kontrollimine, kuna koos asukohaga laekub ka info liikumiskiiruse kohta. „Väga lihtne on välja võtta teelõigud, kus liigeldi näiteks kolme minuti vältel kiiremini kui 100 km/h,“ selgitab Mukk.

Levandi kirjeldab nende ecodrive-süsteemi, mis näitab ära, kus on autojuht teinud järske kiirendusi ja järske pidurdusi, millal võtnud suure hooga kurve ja kus on seisnud töötava mootoriga kauem kui 3 minutit. Sõidu järel saab autojuht oma sõidu kohta ka kümnepallisüsteemis hinde. Hindamiseks on süsteemi sisestatud parameetrid, kus tööandja lubab oma autojuhil kas näiteks 100 kilomeetri kohta või ühe tunni vältel teha mingi arvu eksimusi. „Oleme autodesse paigaldanud ka kõlareid, mille kaudu saab autojuht teada, et on just teinud eksimuse,“ lisab Levandi.

GPS-jälgimise tulevikuks on veelgi täpsemad vajaduspõhised lahendused. Näiteks võiks Levandi sõnul ühel hetkel jälgimise alla minna ka töötajate nutitelefonid, mis annaks infot selle kohta, millal inimene sisenes tööalasse ja millal ta sealt väljus.

Nii nagu varieeruvad erilahenduste võimalused, varieeruvad ka nende hinnad. Loogika on lihtne: mida rohkem infot kogud, seda rohkem maksad. Kui piisab pelgalt sõiduki kaugjälgimisest, siis selle teenuse võib kätte saada juba paari-kolme euro eest kuus, samas jääb detailirohke jälgimise kuutasu sõltuvalt ettevõttest ja paketi sisust enamasti vahemikku 10–20 eurot.

 

Loe veel

Kas yra ekonomiškas vairavimas?

Blogi

Hea teada | Millised õigused on hooldussõidukitel liikluses?

Blogi

Libedatõrjemasinate ja lumesahkade hooaeg algab